Veel üks süda!

Siis, kui arvad, et südamete nägemine on end mingiks ajaks ammendanud, torkab üks ikka kuskil silma. Seekord siis saapa peal, teab mis porist välja kuivanud ja end ilmutanud

London

Veetsin suurema osa oma nädalavahetusest Londonis ja selle lähistel. Laupäeval vurasime autoga mööda krahvkonda, mis jääb Londonist lääne poole ning mida kutsutakse Royal County of Berkshire. Imekaunis kant, mida soovitan võimaluse korral kindlasti külastada. Põigates suurematest linnadest kõrvale, avastasime tohutu roheluse sisse uppunud käänulisi teid ning metsatukkade vahele pikitud armsaid asulaid ja võimsate aedade-väravate taga olevaid luksuselamuid. Kuna asusime oma retkele suhteliselt hiljha, saime pimeduse kaitsvas varjus vabalt ringi nuuskida. Avastasime järjekordsest väiksest linnakesest läbi sõites ühe kitsa tee, mis hiiglaslike maavalduste vahel loogeldes üles kõrgemale mäele viis. No mis mägi see oli, üks kõrgem koht lihtsalt Mäeserval asuvates privaatsetes aedades asusid miljonivaatega villad, mille ees olid ninad sirgetesse rividesse seadnud Ferrarid, Bentley’d ja Rolls Royce’id. Mäe pealt avanes kaunis vaade ühele suuremale linnale. Lobisedes, naerdes ja lauludele kaasa lõõritades möödus aeg kiiresti ning võimalus oma sängi vajuda avanes väga-väga hilja, või siis õigem oleks öelda vara

Mõne tunni pärast silmi lahti lüües oli esimeseks mõtteks käega lüüa ja veel magada. Sundisin end ikka kuidagi kahele jalale ja seadsin suuna Londoni Eesti Maja poole, kus pidi toimuma Eesti Abistamise Komitee heategevuslik lõuna. Kuna ma seal veel käinud ei ole, suutsin õiget kohta otsides ära eksida. Lõpuks jõudsin õigele tänavale välja ja maja nr 18 poole kiirustades peatas mind ühe auto kõrval seisev naine. Sellel tegelasel oli ütlemata madal hääl, millega ta Whiteleys shopping centre‘i asukohta uuris. Heitsin talle pika pilgu pealaest jalatallani. Mustad saapad, jubedad kalavõrku meenutavad sukkpüksid, must miniseelik, mantel, soni, tumehallid õlgadeni juuksed ja näos jube paks kiht paar tooni tumedamat jumestuskreemi, mis oli täiuslikus kooskõlas sama jubeda lilla huulepulga ja musta pliiatsiga ära raamitud silmadega. Taipasin, et tegu on naiseks riietatud mehega. Kuigi naer pressis välja mu igast kehapoorist, otsustasin neutraalseks jääda, andes endale teada, et see on London ja siin näeb igasuguseid tegelinskeid. Kuna ma nimetatud ostukeskuse asukohta ei teadnud, soovitasin tal tänaval järgmine inimene kinni püüda või ise natuke edasi kõndida ja küsida. Selle peale laskus meesnaine põlvist veidike kõveraks ja keha ühele-teisele poole keerates küsis: “But if I walk around like this, do you think people will notice I’m a man dressed as a woman?” Vaatasin seda veidra kehakeelega vürtsitatud etendust, heitsin teise pilgu nendele jubedatele sukkadele ja klounimeigile ning kinnitasin, et pea all hoides ja soninokaga enda nägu varjates ei saa keegi aru.

Eesti Majja jõudes sain kokku Siiriga (SIIT saate lugeda pühapäevast läbi tema silmade), kes tutvustas mind Piretiga. Rääkisin neile kahele, millist tegelast ma just tänaval kohtasin ning saime kolmekesi hea kõhutäie naerda. Edasi istusime juba laua taha, kus veel ühe uue inimesega tutvusime ja lõbusa jutu lahti lõime. EAK naised olid väga vastutulelikud ning meile Siiriga serveeriti seavaba söök Sõime, tegime nalja ja rääkisime väliseestlaste elust-olust.

Kui loteriiauhindade väljaloosimiseks läks, ennustasid Siiri ja Piret, et meie lauda tulevad alkoholipudelid. Kokku oli neid vist neli, kaks veini ja kaks õllet. Peagi hõigati minu number välja ja oh üllatust, kui mulle see sama veinipudel pihku pisteti. Sain ka puuviljakorvi, millega lõbusalt pildi jaoks poseerisin. Pärast seda kappasin koridori telefoniga rääkima ja tagasi tulles ulatas Siiri mulle pileti, millega JÄLLE võitnud olin. Olin naerust täiesti kõveras, kui nägin auhinnapoissi järjekordse veinipudeliga tulemas. Meie lauas said kõik neli inimest hea noosi ning nagu ennustati – kõik alkoholipudelit tulid meile.

Pildilt on üks pudel puudu.

 

 

Eesti Majast väljusime kõrvuni naeratuse ja kolisevate kottidega. Päev oli korda läinud ja tuju laes. Hilja õhtul asusin pikale koduteele.

Random klõps mingist poest. Minu üks kõige lemmikumatest tänavatest Londonis on Edgware Road, mis on täis araablaste poode, vesipiibubaare ja liibanoni restorane.

Õhtusöök

Meeletu rabelemine oli eile õhtul, veetsin vist poolteist tundi köögis. Pildil on näide kõige ehtsamast multitaskingust: tegin ühel ajal kartuliputru, seene-küüslaugukastet, keetsin maisi ja herneid, praadisin paneeritud kana (chicken nuggets?) JA küpsetasin ahjus kirsikoogikesi.

Südamed

Umbes aasta aega tagasi tegi üks tuttav oma Facebooki kontole albumi, kus olid pildid südametest, mis end väga kummalistes kohtades ilmutasid. Mõne aja pärast raporteeris selle inimese õde, et tema peas (või pilgus:)) käis ka mingi “klõps” ning hakkas samuti igal pool südameid nägema. Fotosid vaadates ja end lõbustades mõtlesin, et seeee nüüd küll võimalik pole.. miks mina kuskil südameid ei näe? Ja mida te arvate, mis siis juhtus? Jah, mina hakkasin ka igal pool südameid märkama. Siin on mõned näited:

لا يكثر

Noortel tegusatel saudi poistel on Youtube’is oma web series nimega La Yekthar. Inglisekeelsed subtiitrid ka täitsa olemas Kel see kant huvi pakub, saab usinalt tutvuda noorte saudiaraablaste elu ja mõttemaailmaga. Nalja teevad ka.

Minu tee

See juhtus sügisel. Olin juba üle poole aasta uues riigis vabadust nautinud ja meelepäraste asjadega tegelenud. Tutvusin huvitavate inimestega, käisin, tegin, nägin ja seiklesin nii maal kui õhus Kuude kaupa jõudeolekut jättis palju aega oma tuleviku kavandamiseks ja mõttetööks. Otsustasin, et minu ellu peab tulema uus “teadmisteblokk”, ma olen liiga kaua humanitaarvaldkonnas ringi tammunud ning soovin nüüd värskendava teadmistedušina midagi, mis oleks minu jaoks uudne ja põnev.

Defineerisin enda eesmärgid ja taotlused ning asusin ootele, teades, et saan varsti oma “ilmutuse”. Külgetõmbeseaduse järgi elades ongi kõige nauditavamaks osaks protsess, kuidas sõnastatud taotlus reaalsuseks saab. Your wish is my command. Küsi ja jää ootele. Vastus tuleb peadselt.

Magasin õndsat und ja nägin end loengusaalis märkmeid tegemas. Nägin end kaaslastega naermas ja lõbusalt aega veetmas. Tundsin uut teadmistetulva. Enda unenäos oli mu konspekti ülaossa suurte tähtedega inglise keeles eriala nimetus kirjutatud. Ärkasin üles kui välgust tabatud, haarasin telefoni ja asusin guugeldama. Leidsin ülikoolid, sisseastumistingimused, õppekavad, lõpetanute arvamusvideod. Minu ees rullus lahti täiesti uus maailm. Tundsin, kuidas äratundmisrõõm ja positiivne energia mu igas keharakku täitis. Ning naersin kaua ja südamest, kui taipasin, et uus eriala on midagi sellist, millega hobi korras juba aastaid olen tegelenud.

Edasine läks kui lepase reega. Igalt poolt hakkas välja vupsama uusi võimalusi, kui seenenuppe rohu seest. Täiesti õiged inimesed leidsid mu juhuslikul teel üles, Fredi jutust ilmnes nišš, mis minu tulevasel erialal veel kasutamata on ning mida tulevase äri huvides täita saaks, mu postkast uputas kirjadest, milles inimesed nõu ja arvamust küsisid. Oli toimunud väike plahvatus, mille tagajärjel maailm paisuma hakkas

Mõned päevad tagasi sain esimese tööpakkumise, mille kallal nüüd nokitsen. Aus väljaütlemine, et olen veel oma tee alguses ning üsna piiratud teadmistega, ei olnud mingi vabandus. “Sul on selline nägu, et sa jagad asja,” ja paberid lükati minu kätte tagasi. Olles motiveeritud õppima, laiendan enda piire. Kui see väike projekt on edukas ja võidan enda poolele tuhandete kontaktidega inimese, saab mu tee unistuse täitumiseni sillutatud

Nõuanne neile, kes veel segaduses on ning ei suuda valida ei ülikoolide ega erialade vahel. Kui valiku tegemine teid ärritab ja pahuraks teeb, võtke hoopis aeg maha. Aastaks-kaheks, minugipoolest kas või 10-20 aastaks. Elage endale, reisige, vaadake maailmas ringi.

Kui oled valmis, siis pinguta
ja pöördu oma Tõelise Mina poole.

5am Team

Viimasel ajal on mulle silma jäänud blogipostitused ja videod vara ärkamisest. Väga vara ärkamisest. Kell 5 hommikul näiteks.

Miks peaks üks inimene sellisel ajal end voodist püsti ajama? Öeldakse, et see on parim aeg endale keskendumiseks, õppimiseks, loovaks tööks ning enda tuleviku planeerimiseks. Kui teised veel magavad, tegutsed sina inspireeritult. Kui teised kell 8 unise näoga tööle-kooli loivavad, silmad veel kinni ja keskendumisvõime null, oled sina värske, heas tujus ja energiat täis. Kõlab küll selliselt, et on väärt proovimist!

Lugesin eile S. Pavlina ja R. Sharma vastavasisulisi blogipostitusi ja mõtlesin, et kas poleks mitte tore, kui ma homme hommikul kell viis üles ärkaks? ise, ilma äratuskellata. ja tunneks end värske ja puhanuna. Mainin ära, et hetkel ärkan nädala sees kell 7:20 suure vaevaga ning lükkan snooze‘iga ärkamist kella 7:28ni, mil PEAN üles saama. Ja venin nagu näts. Puhkepäevadel põõnan mõnuga 12-13ni. Niisiis. Laupäeva õhtu, kell on 21. Steve Pavlina blogipostitus soovitas enda keha kuulata ning minna voodisse siis, kui väsimust tunned. 21:40 hakkasid esimesed märgid end ilmutama, nühkisin hambad puhtaks, pesin näolt oma sõjamaalingu, panin mugavamad riided selga. Pugesin voodisse ning veetsin aega lugedes oma õpikut ja teost “Count of Monte-Cristo”, mis on üks mu lemmikutest. Nipp: kui tähed silme ees tantsima hakkavad ja kaks lehekülge vaevaliselt kulgevad, oled magamiseks valmis. Tegin voodi puhtaks ja pugesin teki alla. Uni saabus peadselt. Kell võis olla umbes 22:20. Äratust ei pannud, panin telefoni hääletu peale, et kellegi kõned ega uuendused mind segama ei pääseks.

Järgmisel hetkel avan silmad ja mõtlen: “It’s very early!” Laman voodis edasi lootes uuesti magama jääda, kuid und ei tule ega tule. Tunnen end kummaliselt värskena ja täis inspiratsiooni tegutsemiseks. Siis meenub mulle mu varajase ärkamise põhjus. Vaatan kella, mis näitab 5:17. Tehtud! Kõik töötas! Maailma kõige unisem inimene ärkas omal jõul pühapäeva varahommikul üles.

Veetsin oma hommikupooliku lugedes ja internetis kolades. Tundsin igavust, kuid olin tohutult värske ja puhanud. Otsustasin, et lükkan oma ärkamisaja kuuele, sest viis on minu jaoks liiga vara, ma ei oska siis midagi peale hakata ning ei soovi maja peale kondama minnes teisi magajaid äratada. Väga huvitav kogemus, mis kindlasti mu päevakava osaks saab!

Pühapäev

Käisin pühapäeval naaberlinnas ostlemas. Kogesin seda tüüpilist fenomeni – kui raha pole, tundub iga riidehilp nii ahvatlev ja kaunis, kui raha on palju, ei tõuse käsi midagi ostma. Kui hommikul manifesteerida, mida poest soovid, leiad kõik vaevata üles. Seekord vedasid sammud H&Mi suunas ning mind tervitasid lihtsad eest nööbitavad õhukesed kampsunid. Kuna varrukad olid suurepärase pikkusega, mida juhtub väga harva, arvestades, et lisaks pikale kasvule on mulle antud veel pikad käed, rabasin rõõmsalt kaks paari – sinise ja kollase.

Kaubanduskeskustes ja tänavatel jalutades piirasid mind igast küljest suured plakatid, mis kutsusid allahinnatud kaupa ostma. Pärast jõuluhullust ja meeletut šoppamist olid alles ainult need, mida suurem mass ei soovinud, sassis stanged ja põrandal vedelevad hilbud ei kutsunud end vaatama. Vahepeal helistas Fred ja avaldas soovi mind autoga koju viia. Leppisime kokku, et kohtume 15 minuti pärast ühel lähedaloleval parkimisplatsil.

Olin parasjagu ühes poes ning sealt välja jalutades jäi mulle silma kaubanduskeskuse koridoris asuv “saareke” – väike lett araabia õliparfüümide riiuli, pearättide, sallide ja üleriietega. Jäin sinna seisma ja otsustasin aega parajaks teha. Sorisin usinalt pearättides ja sallides. Kuskilt pistis pea välja tume habemik, kelle “Can I help you, madam?” küsimusele vastasin, et otsin pearätti. Miks mul selline tuju järsku välja lõi, pole õrna aimugi. Pearätti pole ma kandnud juba üle aasta aja. Habemik pakkus M-suurust, valget riidetükki kilekotti pakkides ilmus välja teine habemik, kes minu usuliste vaadete kohta uurima hakkas. Lõpuks suruti mulle üks tasuta koraan ka kotti, tänasin, maksin, võtsin koti ning läksin “Mashallah, my sister!” ja muude õnnistuste saatel oma sõbra autosse. Rääkisin talle, mis just juhtunud oli ning hakkasin uut ostu kohe pähe proovima. “Tead… Ma arvan, et see on hoopis lastele mõeldud…” avaldasin rätikut mugavamalt pea ümber sättides arvamust. Mees naeris nind tõdes, et “I think you’re right.” Lappasin veidi koraani, mis paistis olevat üsna kehva tõlkega ning “annetasin” selle lahkelt Fredile.

***

Uskumatu, et praegu on talv. Puud on küll raagus ja maapind paljas, kuid stabiilne +5-12 kraadi ei tähenda minu jaoks kohe kuidagi külma aastaaega. Mütsi ei olegi sellel aastaajal pähe saanud. Kindaid kandsin ainult jõulude ajal Eestit külastades ja paar korda ka siin, kuid rohkem selleks, et muidu jääksid mu uued iludused kappi seisma. Ma ei suuda meenutada ühtegi päeva, millal päriselt külm oleks olnud. Tänaval paistavad inimesed minust kordades julgemad. Kui mina käin paksude sukkade, lühikese villase kleidi ja kevadmantliga, on normaalne kohalik triiksärgi ja imeõhukese kampsuniga väljas. Küllap on harjumuse asi. St Lucialt, igavese suve ja kaunite randade saarelt pärit mustanahaline naine on siin neli aastat elanud ja +10ga läheb iseenesestmõistetavalt õhukese jaki ning mütsi-kinnasteta välja. Tema noorem sõsar, kes külla oli tulnud, pakkis end enne väljaminekut sulejopesse, pani paksu villase mütsi peanupu otsa ja tõmbas kindad kätte. “It’s so cold in here!” ütles noor neiu French Creole‘i aktsendiga ning väristas õlgu. Kuid tundub, et aastatega harjub inimene kõigega.